Syringa vulgaris ‘Katherine Havemeyer’ on traditsiooniline sirel tihedate täidisõieliste õisikukobaratega. Õied avanevad lavendlilillana ja võivad vananedes muutuda heledamaks, roosaka varjundiga. Lõhn on tugev ja on üks peamisi põhjusi, miks see sort on nii hinnatud. Õitsvaid oksi sobib hästi ka vaasi lõikamiseks. Tegemist on heitlehise põõsaga, millel on rohelised, südamekujulised lehed.
Noorelt kasvab põõsas pigem püstiselt, kuid küpsedes muutub laiemaks, mistõttu sobib ta pikaealiseks aiapõõsaks. Täispäike annab parima õitsemise ja aitab lehestikul püsida paremas seisus. Sobib tavaline, hästi vett läbilaskev muld; kõige paremini kasvab sirel neutraalses kuni kergelt aluselises mullas. Hea õhuliikumine okste vahel aitab vähendada jahukaste riski, kuid hooaja teises pooles võib lehtedel siiski näha valkjat kattumist.
Kahjureid võib aeg-ajalt esineda, eriti pehmel noorel kasvul. Sirelitel kohtab kõige sagedamini lehetäisid, kedriklesti ja kilptäisid. Lõikamine on lihtne, kuid ajastus mõjutab õitsemist. Närtsinud õisikute eemaldamine ja mõne vanema oksa välja lõikamine kohe pärast õitsemist hoiab põõsa avatuna ja elujõulisena. Tugev tagasilõikus talvel või varakevadel võib vähendada järgmise aasta õitsemist, sest õiepungad tekivad eelmise aasta okstele. Paljundada saab suviste pistikute abil või juurdunud võsude välja kaevamise ja ümberistutamisega.
