Tiibkikkapuu (Euonymus alatus) on vastupidav ja kohanemisvõimeline põõsas, mida kasvatatakse eelkõige silmapaistva sügisvärvi pärast. Sügisel võivad lehed muutuda erksalt punaseks kuni sarlakpunaseks ning annavad istutusalale tugeva hooajalise värvi. Taim kasvab loomupäraselt tiheda, ümara põõsana, millel on rohkesti varsi maapinna lähedalt. Pärast lehtede langemist tulevad esile okste korgised harjandid ehk „tiivad“, mis lisavad huvi ka talvel.
Hiliskevadel moodustuvad väikesed kollakasrohelised õied, mis jäävad sageli märkamatuks. Hooaja jooksul võivad areneda väikesed punased viljakupard, mis avanevad ja paljastavad oranžikaspunased seemnekatted. Täispäike annab enamasti kõige intensiivsema sügisvärvi, kuid põõsas kasvab ka poolvarjus ja üsna varjulises kohas, kuigi värvus jääb siis tagasihoidlikumaks. Sobib tavaline, hästi vett läbilaskev muld ning taim talub erinevaid mullatüüpe, kui pinnas ei püsi pikalt vettinud.
Tiibkikkapuu vajab üldiselt vähe lõikust: enamasti piisab kuivanud okste eemaldamisest ja kergest kujundamisest, et hoida suurus kontrolli all. Paljundada saab suvel võetud pistikutega või puhkeperioodil võetud puitunud pistikutega, samuti saab madala oksa maasse painutada ja juurduma panna. Istutused on enamasti probleemivabad, kuid kuuma ja kuiva ilmaga võivad tekkida kedriklestad ning liiga niiskes mullas ja kehva drenaaži korral esineb sagedamini võrsepõletikku. Mitmel pool peetakse seda põõsast invasiivseks, seetõttu tasub istutada läbimõeldult. Kõik taimeosad on söömisel mürgised, seega tuleb lehti ja vilju hoida lastest ja lemmikloomadest eemal.
