Harilik lodjapuu (Viburnum opulus) on vastupidav heitlehine põõsas, mida hinnatakse õite, marjade ja sügisvärvi tõttu. Hiliskevadel ja varasuvel ilmuvad valged, pitsilise ilmega õisikud, mis paistavad rohelise lehestiku taustal hästi silma. Pärast õitsemist võivad areneda rippuvad punaste marjade kobarad, mis värvuvad sügisel ja võivad jääda püsima ka talveks. Sügislehestik võib muutuda kollaseks, oranžiks, punaseks või lillakaks.
Kasvukujult on see laiuv ja püstine põõsas, mida kasutatakse sageli loodusliku ilmega varjepõõsana või vabakujulise hekina. Sobib romantilise ilmega istutustesse ja metsaäärele ning toimib ka segapeenras struktuurse põõsana. Kasvukoht võib olla päikesest poolvarjuni. Mulla suhtes on taim kohanemisvõimeline ja sobib ka kohtadesse, kus muld püsib ühtlaselt niiske.
Hooldus on üldiselt lihtne, kuid levinud probleemidel tasub silma peal hoida. Uutel võrsetel võivad kevadel esineda lehetäid, ning lodjapuumardikas või tüvemardika kahjustus võib pikema aja jooksul oksi nõrgestada. Jahukaste ja lehelaiksus võivad tekkida eriti siis, kui taimed kasvavad liiga tihedalt. Abiks on piisav vahekaugus ja mahalangenud lehtede koristamine. Lõikus tehakse kõige paremini kohe pärast õitsemist. Mõne vanema oksa eemaldamine maapinna lähedalt aitab põõsast noorendada, ilma et loomulik kuju kaoks. Paljundamiseks sobivad hiliskevadel või varasuvel võetud pehmete võrsete pistikud. Toored marjad võivad olla kergelt mürgised, seetõttu tasub vältida nende söömist.
