Verev kontpuu (Cornus sanguinea ‘Midwinter Fire’) on heitlehine põõsas, mille suurim väärtus on silmatorkavalt värvilised talvevõrsed. Kõige tugevam toon tekib just noortel võrsetel: alusel kollane, tipu poole oranž ja punane. Kevadine noor kasv võib avaneda pronksja või veinipunaka varjundiga, suveks muutub üldmulje roheliseks. Sügisel värvub lehestik selgelt kollaseks. Hiliskevadel ilmuvad väikesed valged õisikud, kuid põhifookus jääb talvisele võrsevärvile.
Pärast õitsemist võivad suvel kujuneda tumelillad marjakobarad. Põõsas on tiheda, veidi vitsja kasvuga ning püstise kuni ümara kujuga. Aegamööda võib ta juurevõsudega laieneda, eriti ühtlaselt niiskes mullas. Kasvukohaks sobib päike kuni poolvari; päikeselisemas kohas on võrsete värvus enamasti intensiivsem. Taim talub mitmesuguseid muldasid ja mullareaktsioone, kui pinnas ei ole pidevalt vettinud. Sobib segapeenrasse, suurematesse rühmadesse ja vabakujuliseks hekiks.
Lõikus ei ole kohustuslik, kuid aitab hoida talvise võrsevärvi erksana, sest soodustab uute võrsete teket. Varakevadel võib maapinna lähedalt eemaldada umbes veerandi vanimatest okstest, et saada rohkem noori ja värvikamaid võrseid. Tugevamaks uuendamiseks võib põõsa iga kahe-kolme aasta järel madalalt tagasi lõigata, kuid see võib üheks hooajaks vähendada õitsemist ja marjade teket. Paljundatakse enamasti puhkeperioodil võetud puitunud pistikutega või lamutamise teel. Vahel võivad esineda kilptäid ning lehe- ja võrsehaigused, eriti ebasoodsates kasvutingimustes. Ühtlane niiskus, piisav õhuliikumine ja kahjustunud okste eemaldamine aitavad põõsa hoida terve ja heas vormis.
